- Meesolen - http://www.meesolen.ee -

MA OLEN ISA!

Stseen restoranis. Mees ja lapseootel naine veedavad restoranis romantilist õhtut, kui äkki juhtub kõige hullem: naisel tulevad veed ära. Mees läheb hulluks, tõuseb püsti ja lööb pipart pakkuma tulnud kokale kogemata peaga vastu lõugu, nii et sellel huul lõhki. Kõik kolm liiguvad naise karjumise saatel autosse. Kokk oigab tagaistmel, naine eesistmel frakis mehe kõrval, kes läbi õhtuse linna kihutab. Teel satub autosse veel kloun, siis sõidetakse kogemata läbi kioski, kus esiklaasile jääb „kojameeste“ vahele liikuma pornoajakiri …

 

Nii kujutavad paljud ette lapse sünni esimesi hetki. Tänu filmidele, tänu Ameerikale. Filmide eeskujul kujutatakse kogu elu valesti ette, sest tegelikkus on kaugel sellest lõbusast jandist. Reaalsus on ikka midagi muud. Järgnev kirjeldus põhineb meie enda elul ega pole soovituslik mingilgi viisil järgimiseks.

 

Olin just magama jäänud, kui naine mind öösel kell üks üles ehmatas. Kargasin püsti ja vaatasin, kuidas tal kõik voodi kõrvale maha sorises. Mis nüüd saab, mõtlesin. Käisime ju perekoolis ja valmistusime ette. Mul on kõik telefonis kirjas ja ma olen valmis. Tegelikult ei olnud. Mõtlesin uimase peaga natuke aega, siis kukkusin koristama. Kartsin, et käivitub eelpool mainitud stseen. Ajasime aga hoopis oma ämmaemanda üles ja kuulasime ära ta unised soovitused. Soovitus oli rahulikult magama heita ja oodata tuhude algust. Mõtlesime veel mitu korda, kas peaksime igaks juhuks kontrollis ära käima, aga kuna sünnitushaigla on suhteliselt lähedal, jäime ärevuses koju ootama. Magada soovitati. Katsu sa magada sellisel hetkel! Mina sain sõba silmale, tema vist mitte. Hommikul käisime oma väljavalitud Ida-Tallinna Keskhaiglas kontrollis. Seal soovitati loomulikult kohe haiglasse jääda. Ei teagi, miks, ju siis igaks juhuks. Meie otsustasime teisiti. Läksime koju ja leppisime ämmaemandaga kokkusaamise uuesti haiglas kell seitse õhtul.

 

_________________________________________________________________________________________

Mul on kõik telefonis kirjas ja ma olen valmis. Tegelikult ei olnud.

Mõtlesin uimase peaga natuke aega, siis kukkusin koristama.

_________________________________________________________________________________________

 

Kodus koristasime, panin isegi lapsevoodi kokku, mida olin ammu lubanud teha. Imestasin, et ma ei leidnud seni aega, aga siis järsku oli see 15 minutiga koos. Võtsime tolmuimejaga tolmu ära, käisime pesemas ja tuhutasime nunnult, et oi-oi, küll on juba tunda beebi tulekut! Kui need valud selliseks jäävad, siis pole ju midagi hullu ja ehk on keskööks beebi käes. Kell seitse õhtul ITK-sse jõudes olid valud juba tugevamad. Mu naise suust oli emaka kokkutõmbel juba ka häält kuulda, mis andis omakorda märku, et oi-oi, kas nüüd on juba tugevam kokkutõmme. Eks ta vist kohe tuleb ka, mõtlesin. Kaugel sellest. Tundidega läksid valud ainult suuremaks ja suuremaks ja suuremaks. Mitmeid kordi tabasin ennast mõtlemast, et kas see on üldse võimalik? Oma sünnitava naise kõrval seistes on üpris lootusetu ja abitu tunne. Ega sa muud teha saa, kui olemas olla ja hellusi jagada. Üheksa tundi agooniat, paar asendivahetust ja pressimist – äkki käis plõks ära ja juba oligi põnn ämmaemanda kätel. Too hetk tundus muidugi ühtaegu uskumatu ja imeline. Kuidas on see kõik võimalik? Aga näe, on ja on olnud aastasadu ja -tuhandeid ja veel rohkemgi.

 

Reklaam

[1]

 

 

Järgnevad päevad Ida-Tallinna Keskhaiglas olid täis hämmingut, arusaamatusi ja muidugi rõõmu. Enne sünnitust arutasime palju, kus väike vastu võtta ja millegipärast jäi elukoha läheduse tõttu sõelale ITK. Olime erinevatest foorumitest selle maja kohta palju lugenud ja kommentaarid olid täiesti erinevad. Kellele meeldis väga ja oli hea kogemus, kes rääkis õudusjutte, et ei lähe sinna enam kunagi tagasi. Perepalatis hakkasid asjad võtma omi mõõtmeid. Konveiermeetodil noorte alustavate perede eest hoolitsemine jättis ausalt öeldes soovida, seda just inimlikust aspektist. Ma saan aru, et see on nende jaoks kaheksa tuhandes väike loll pereke, kes sinna korrusele saabub, aga meie jaoks oli ju tegu täiesti esmase kogemusega. Mitmeid kordi tabasin ennast mõtlemast, et töötajad tegelevad seal rohkem oma töökeskkonna mugavaks loomise ja probleemide ennetamisega, kui muretsevad uue pere pärast. Arstidel ja ämmaemandakestel on omad normid ja kastikesed, kuhu rist tõmmata ja neid järgitakse jäägitult.

_________________________________________________________________________________________

Kahekümnest töötajast tegid seitseteist kõik, et me sinna majja enam tagasi ei läheks,

kolm aga tegid nii, et me lähme sinna majja tagasi, ainult et palju targemana.

__________________________________________________________________________________________

 

Suhtumine on selline eestlaslikult tuttav: nähvav ja pigem tahaks kellelegi natuke halvasti öelda, kui teda maha rahustada. Kui olen ise närvis, siis tahaks selle energia ju kellegi peal pigem maandada, kui see rahulikult endast välja lasta. Kõik rinnaga toitmise jutud ja kaaluprobleemid keerati väga suureks. Põhimõtteliselt anti meile teada, et te ei oska midagi, ei saa hakkama ja teilt on vist parem laps ära võtta. Jah, tõlgendamise küsimus, aga naised omavahel on sellised. Arstike nähvab, et mis, rinnast ei tulegi piima vää ja sa ei saagi hakkama vää? Üldse sõnad ei tohi ja ei saa on nende suust maru kerged tulema. Vastsündinu kaal alanes ja rinnapiima oli vaja anda 40 milliliitrit. Rinnapiima aga ei tulnud ja lisatoidu andmine oli „ei tohi” sildi alla pandud. Kuidas see kaal küll üles saab, küsisin. Öeldi, et rinnapiima peab andma. Vaatasin neile lolli näoga otsa ja ei osanudki rohkem midagi öelda. Sain aru, et targem on ise loogiliselt mõelda ja küsida oma emade kogemusi, kui jääda töötaja abile lootma. Näis, nagu ei tahaks nad üldse seal tööl olla – ja ilmselt ei tahagi –, aga muud ka teha ei oska ja sellest ongi kibestumus sees. Tagatipuks joob veel kodus mees äkki ühe liigse õlle ja siis tuuakse kogu see ladestunud närvilisus enda õlul sünnitusmajja kaasa. Heast sõnast jäi väga puudu. Kahekümnest töötajast tegid seitseteist kõik, et me sinna majja enam tagasi ei läheks, kolm aga tegid nii, et me lähme sinna majja tagasi, ainult et palju targemana.

 

Kui vähegi võimalik, võtke endale kindel ämmaemand, kes on kogu aeg teie käsutuses. Teenus on kallis, aga kui seda ka poleks olnud, oleks meie asjalood olnud palju halvemad. Siit ka ülimad tänud teile Maila Teramees ja ämmaemand Merilin Kruminš, kes veetis kõik üheksa tundi meiega. Teie pärast on ITK koht kuhu tagasi tulla. Samuti oli üks väga meeldiv valvearst, kes ütles, et ärge muretsege nii palju, kõik on okei, mis meid sel hetkel tohutust pingest vabastas. Tüdruk, kes meid välja kirjutas ja imetamisnõustaja tundusid ka tervete närvide ja hea ellusuhtumisega, seega Suur Tänu neile. Ida-Tallinna Keskhaiglas aga võiks töötajate ukse kohal olla silt: jäta oma mured koju ja siit edasi kasuta ainult häid sõnu, sest sõnal on suur jõud.