- Meesolen - http://www.meesolen.ee -

PERSOON: ERKI PÄRNOJA

Erki Pärnoja on kitarrist ja laulukirjutaja, kes on Eesti rahvale tuntud eelkõige Ewert and The Two Dragons kitarristina. Kuid Erki andis aastal 2015 välja ka oma sooloplaadi „Himmelbjerget“ ja tuuritab praegusel hetkel oma elukaaslase Annaga mööda Eestimaad. Käisime Erkil külas ühes ägedas Kalamaja stuudios, kus ta parajasti oma kitarre häälestas.

 

Kas teadsid alati, et sinust saab muusik, või on ka võimalus, et oleksime Erki Pärnoja tundnud praegu kui kuulsat sportlast või poliitikut?

 

Hehee, Erki Pärnoja – kuulus sportlane, see oleks päris hea! Kuna kasvasin isata, oli mu mees-eeskujuks minu onu Indrek Raadik, kes oli ja on väga sportlik ja aktiivne inimene. Paljuski on ta mulle siiani heaks eeskujuks. Ta vedas mind kaasa hoki-, korvpalli- ja jalkatrenni ning jõusaali, sõidutas võrriga ringi, proovides minus nende asjade vastu huvi tekitada. Hindan tema püüdlusi siiani kõrgelt, aga paraku jäid kõik need katsed siiski tulutuks. Põnevaks läks siis, kui Summer ja tema bändikaaslased kuskilt proovist või tuurilt tulid ja kõik oma kitarrid meie koridori seina äärde jätsid. Ma arvan, et tal oli hea meel, et neid salaja tinistama hakkasin – mul tekkis millegi vastu huvi ja sellest arenes kirg. Ma ei passinud ega igavlenud enam niisama ega lõhkunud tema tennisereketite keeli, nendel kitarrimängu mängides. Keskkoolis oli mul mingil määral huvi näitlemise ja psühholoogia vastu, aga muusikakirg sai lõpuks siiski kõigest võitu.

 

Kuidas sinu muusika tekib, kust ammutad inspiratsiooni?

 

Muusika tuleb ise. Ma pean ainult elama oma elu ja tegema igapäevaseid asju, aga ka erinevaid asju kogema ja inimestega rääkima, et kuulda, mida nad mõtlevad. Ainuke asi, mida muusika minult nõuab, on aeg. Ja seda ei saa forsseerida. Aega muusika kättesaamiseks või kirjapanekuks ei saa paigutada kuskile kahe kohustuse vahele – selleks peab olema terve päev (või öö), et rahulikult oma ideid katsetada: pusida, proovida, ümber mõelda, uuesti alustada – et muusika saaks rahulikult tulla. Mulle meeldib väga see mõte, et muusika on kogu aeg olemas – tuleb lihtsalt maha istuda ja ta n-ö kinni püüda. Ma arvan, et umbes niimoodi see käibki. Ma ei tahaks näida liiga esoteerilisena – muidugi tähendab muusika kirjutamine ka tööd, aga see on minu jaoks ikkagi väga mõnus ja meeldiv töö. Ei saa öelda, et mul oleks mingit kindlat rutiini või süsteemi, katsun pead erinevateks võimalusteks ja lähenemisteks lahti hoida.

 

 

Kui palju on sinus alles ürgmeest? Kas vajad tihti mehena n-ö koopas istumist?

 

Jaa, absoluutselt – olen koopainimene. Kui mul veel Telliskivis prooviruum oli, kutsusimegi Annaga seda koopaks. Praegu on minu koopaks saun – kodus on see ajutiselt mu tööruumiks muutunud. Tuleb ette ka juhukoopaid – autosõit, backstage, kõndimine punktist A punkti B – kasutan neid üksiolemise hetki ära, et oma mõtteid sorteerida. Olen kuskilt kuulnud, et multi-tasking pidavat olema meeste nõrk koht – minu puhul peab see täiesti paika. Mulle meeldib üksiolek väga ja on vajalik, et oma peas asjad ilusasti ära sorteerida ja mingisse järjekorda panna. Hetkel on elu jube kiire, nii et koopaaega on vähe (ja päris õiget *man cave*’i mul hetkel ka ei ole, olen koopatu), aga alati kui võimalus tekib, on sellel hea tulemus. Näiteks pidin eelmisel nädalal üksinda Tallinnast Riiga ja tagasi sõitma ja see aeg oli minu jaoks üliproduktiivne, sain paljud asjad selgemaks ja klaarimaks mõelda.

 

Mis seisus on sinu arust Eesti mees? Mis teeb mehest tõelise mehe?

 

Ma arvan, et Eesti mees teeb praegusel ajal läbi midagi metamorfoosi sarnast. Eesti mees on stagneerunud soorollide ja stampide ikke alt vabanemas – palju õnne meile kõigile! Tõsiselt. Milline kergendus! Vanakooli soorollid ei ole tänapäeval lihtsalt enam adekvaatsed. Mehe töö ei ole pelgalt raha teenimine (jahilkäik) ja koduseks kohustuseks vaid prügikasti väljaviimine ning millegi parandamine või auto putitamine. Mehed võivad põlle kanda, arsti juures end niisama-igaks-juhuks kontrollimas käia, nutta, oma tunnetest rääkida, enese välimuse eest hoolitseda – lausa näomaskigi teha (üks turbamask on päris hea, ma ise ja paljud sõbrad kasutavad seda), kasutada juukseviimistlusvahendeid, jääda lapsehoolduspuhkusele – nii normaalne lihtsalt. See muidugi ei tähenda, et kõik peavad neid eelpool nimetatud asju kogu aeg tegema (ürgmees võib jääda ürgmeheks, by all means – vaba maailm). Lihtsalt hea uudis on see, et mehed, kes ON südames tundnud, et näiteks külma ilma korral tahaks kangesti ikkagi kreemi kätele ja suisa näolegi panna, ei seisa enam silmitsi suure küsimusega: Kas tõeline mees ikka kasutab kreemi või pigem kannatab ära? Tõeline mees on enesega kontaktis, kannab hoolt enda ja oma lähedaste eest ning vastutab oma tegude ja sõnade eest (praegu vaatan, et see ei eristagi teda liiga palju ühest tõelisest naisest).

 

 

Olete elukaaslasega mõlemad muusikud ja teil on kaks väikest last. Kuidas on isaroll sinu maailmapilti muutnud ja kas ka looming on isaks saamisest mõjutatud?

 

Jaa, loomulikult. Isaks olemine annab elule täiesti teise perspektiivi. Mulle meeldib see, kui palju ma laste kaudu enese kohta teada saan. Mu mõtlemine ja arusaamad ei ole kunagi paigal. Tänu oma lastele saan aru, et pean olema veel avatum ja tolerantsem. Nooremana arvad midagi ja usud, et nii ongi. Punkt. Lapsevanemana saad vägagi hästi aru, et see, mida sina tahad või arvad, on ainult üks paljudest võimalikest. Ma arvan, et kuulen ja kuulan teisi inimesi rohkem ja tähelepanelikumalt kui enne isaks saamist. Lisaks sellele on mul ka hoopis teistsugune arusaam ajast – enne isaks saamist ei suutnud ma ette kujutada, kui efektiivne saab olla paari tunniga päevas (või isegi paari tunniga nädalas, kui lapsed veel õige väikesed olid). Varem oli mul iseenda jaoks aega 24/7 ja ma ei olnud pooltki nii produktiivne kui praegu. Teatud piirangud teevad elu mõnes mõttes lihtsamaks: sul on nüüd see aeg – kasuta seda!

 

Aga loomingust veel nii palju, et minu tütar Marta Pärnoja oli mu esimese plaadi audiitor. Ma usaldasin teda jäägitult. See oli tõesti nii, et mängisin kodus kõlaritest mõned demod Martale ette ja kui need ei saanud sarnast tagasisidet nagu mõned teised lood, otsustasin nad plaadilt välja jätta. Tänasel päeval, olles rakkes oma teise plaadi valmimisega, on mu olukord sedavõrd muutunud, et audiitoreid on kaks – lisandunud on tantsutahtest tulvil August Pärnoja. Vähemalt praegu tundub, et Marta ja Augusti arvamus minu lugude suhtes suuremalt jaolt ühtib.

 

Oled ka tõeliselt stiilne mees. Kes on su eeskujudeks ja kust tekib su stiilitunnetus?

 

Aitäh, seda on väga meeldiv kuulda! Ma ise lähtun riietumisel sellest, et tunneksin end hästi. Mulle meeldib lihtsus ja ajatus, pigem stiilne kui moodne lähenemine. Eeskujusid on olnud palju – nimed ei olegi üldse olulised –, inimesed tänaval (Rootsis elades hakkasin inspiratsiooni ammutama tänavapildist), mõned muusikud, filminäitlejad, lihtsalt säravad inimesed. Mulle meeldib end muuta ka. See on põnev. Näha end muutumas või näha end teistsugusena kui see, kellena olen harjunud end nägema, annab lootust, et mul ei hakka enesega igav – arenguruumi on ja olen võimeline muutuma. See on mulle oluline. Kõik algab ühest väiksest asjast, olgu see siis soeng, mõni riideese, habe/*no* habe/vuntsid (*no* habe pole muidugi teema alates aastast 2010, aga õnneks on olemas erinevaid habemelõikusi). Avastan mõne detaili, katsun selle endale hankida ja juba peangi leidma kõik need teised asjad, mis sinna juurde sobivad. Viimasel ajal olen enda jaoks avastanud matchimise. Annaga koos kontserte tehes on põnev koos riideid valida, et meie muidu harmooniline olemine ja toimetamine ka kuidagi meie välimuses kajastuks. See on väga tore. Ja ka oma isiklikus riietumises toetun paljuski Anna arvamusele. Varem sain oma arust päris hästi üksi hakkama, ei mäleta, et oleksin kedagi oma välimusega otseselt eemale peletanud, aga Anna on mind suunanud ka vahel “ think outside the box”  lähenemisele ja ilma tema õnnistuseta on mul tänasel päeval väga raske ühte rõivaostu sooritada. Mulle on oluline, et mu riided ka temale meeldiksid.

 

Mis teeb sind õnnelikuks?

 

Mind teeb õnnelikuks see, et mind on kellelegi vaja. Olen kuulnud, et peale soojas püsimise ja toidu on just see üks inimese põhivajadusi. Mul on inimesed, keda vajan ja kelle heaolu eest saan hoolt kanda. Lisaks saan end loominguliselt väljendada ja tundub, et on olemas inimesed, kes seda vajavad ja hindavad. Selle eest olen ülitänulik! Ja no ei maksa unustada, et mul on ikkagi superpruut/kihlatu/sõber/mõttekaaslane/elukaaslane/bändikaaslane/hingesugulane – Anna!