- Meesolen - http://www.meesolen.ee -

JESPER PARVE: SEPP, KUS SU MUNAD ON?

 

Eile. Lõunarestorani uksest astub enne mind sisse lipsu ja pintsakuga keskealine mees, kaasas kümmekond aastat noorem naisterahvas. Töökaaslane. Või armuke. Sammun neist natuke tagapool letini. Olen ise kodu juures kiiret lõunat söömas –  kaabu peas, kulunud jope seljas, dressid jalas ja pikk habe ees. Nagu oleks siitsamast parklast lund rookimast tulnud. Mees hakkab kohvi tellima. Noor näitsik pöörab korraks ümber, vaatab mulle silma ja naeratab. Mees märkab seda. Kaks kohvi lähevad maksma ligi 7 eurot. Mees maksab kümnekaga, vaatab mulle otsa ja ütleb kõval häälel kassasse – las jääb. Ja oma kujutelmas vajutab mind pead pidi WC-potti. Kui järjekord minuni jõuab, on minu arve 4.90. Annan viieka, muie kisub suule, kui ütlen, las jääb. Noor näitsik ja kassapidaja ei suuda naeru pidada. Mehe nägu nähes on selge, et siit on kohe-kohe mulle kolakas tulemas.

 

_________________________________________________________

 

 

Asi pole selles, et Eesti naine ei hoia Eesti meest. Ka Eesti mees ei hoia Eesti meest.

 

 

__________________________________________________________

 

 

See ongi Eesti meeste omavaheline suhtlemine- mina olen pintsak ja sina oled tunked, järelikult oled jobu. Mina elan linnas, sina aga maal, järelikult oled jobu. Mul on auto, aga sul jalgratas, järelikult oled jobu. Asi pole selles, et Eesti naine ei hoia Eesti meest. Ka Eesti mees ei hoia Eesti meest.

 

Aga pintsak, tea, et ajad on muutunud, maailm on muutunud. Need väärtused, mis olid tähtsad kümme aastat tagasi, on nüüdseks tühised. Vaata natuke ringi, ehk mõistad, millest ma räägin.

 

Mul on ka üks soovitus. Selle asemel, et elada kogu aeg oma mullis ja öelda, et olen peremees, võta kätte ja taasta kas või üks vana talu. Taasta mõni elupaik, mille meie esivanemad on loonud, millel on lugu ja kus aastaid on olnud elu ja inimesed. Kuid kuna nüüd tahavad enamus olla pintsakud, on paljud sellised kohad kahjuks kadumas. Ma pakun, et just sellise projektiga tekib arusaam, mida tähendab olla mees. Siis võid öelda, et oled peremees. Siis saad aru.

 

Aga kallis tunkede ja jalgrattaga mees maalt – süü lasub ka sinul. Kus on su enesekindlus? Just sina, kes oled oma kätega üles ehitanud maja või kokku pannud traktori! Või sina, kes oled küla sepp. Kas sa tead, kui suur väärtus sellel on? Just sellel, kui sa oskad oma kätega midagi teha? Ole uhke selle üle! Pool maailma meestest ei oska kruvigi seina lasta. Nii et ole uhke oma õpitu ja oskuste üle, ära ole nii tagasihoidlik. Kasvata munad ja hakka elama. Siis tunneb sinu üle uhkust ka Eesti naine.

 


Fotod: Joosep Martinson

 

Minu jaoks on mehe juures kõige hullem asi vingumine ja ohvri mentaliteet, mille parandamiseks ta midagi ette ei võta. Saaks lihtsalt vinguda ja kannatada.

Huvitav, et kui on õlleisu, siis lähed poodi ja ostad õlle – probleem lahendatud. Kui on kuse häda, siis lähed kusele. Probleem lahendatud. Aga kui Eestis on nii paha olla, siis tee selle jaoks midagi, et ei oleks paha! Maailm on praegusel ajal lahti ja sa võid minna peaaegu kõikjale, kuhu vaid soovid. Mine vaata, mis maailmal sulle pakkuda on, siis saad aru, kas asi on riigis. Või on asi sinus.

 

Tegelikult peakski nii olema, et iga Eesti mees peaks veedaks vähemalt aasta välismaal, enne kui  hakkab Eestis oma juuri alla ajama ja ühiskonnas häälekalt sõna võib hakata võtma. Minek oleks kohe peale keskkooli, või ülikooli. Et kohe alustuseks aru saada, mismoodi maailm toimib ja mismoodi mujal elatakse. Siis alles on õigus hakata võrdlema.

 

Muidugi on talv Eestis raske, selles olen ma inimestega täiesti ühel nõul. See on tõeline proovikivi. Aga kui on raske, tee see enda jaoks heaks. Loe raamatuid, joo head veini, käi trennis, istu ahju ees. Või nagu ütles üks äge Eesti meeskunstnik – talvega toime tulekuks tee kõvasti keppi ja mõtiskle elu üle – siis elab üle. Tee midagigi, et sul oleks parem. Palun ära ainult vingu kogu aeg ega muuda ka teiste elu halvaks!

 

Et paljud mehed oma olemist raha, uue maja või auto ostmisega loodavad parandada, on väga lapsik lootus. Kõigepealt katsu ikka asjad oma peas korda saada. Mulle tundub see sama lootusena, nagu telekanalid üritavad kodutuid päästa. Tehakse hambad korda, viiakse korra spaasse, siis pannakse uued dressid selga ja palutakse kaamera ees öelda, et olen muutunud mees. Palju neid päästetuid siiamaani on? Ma usun, et 99 protsenti joob kaubanduskeskuse taga odekolonni edasi – ainult ilusad hambad on suus, see on vahe.

NII ET TEE MIDAGI! KUI SULLE PRAEGUNE OLUKORD EI MEELDI, VÕTA ENNAST KÄTTE, ÄRA SÜÜDISTA TEISI JA TEE MIDAGIGI. JA KUI SA EI TAHA TEHA, SIIS PALUN OLE VAIT JA ÄRA RIKU TEISTE OLEMIST ÄRA!

 

 

J.