- Meesolen - http://www.meesolen.ee -

JESPER PARVE: Mis värk meil selle alkoholiga ikka on???

Turismitalu söögitoa uksest tormab pooljoostes sisse hingeldav vanamees, astub kiirelt leti juurde ja palub 100 grammi viina. Selgituseks lausub, et tal tuleb naine ka kohe järele ja muidu ta lõunasööki koos temaga üle ei ela. Saab oma viina, kummutab ühe lonksuga alla ning hetke pärast võtab oma kaaslase naerul suuga uksel vastu.

 

Ei ole stseen 80ndatest, hoopis eelmisest nädalast. Hea näide, kuidas paljud Eesti mehed elavad. Mis asi siis Eesti mehel selle alkoholiga ikka on?

Kas asi on tõesti selles, et oleme jäänud Ida ja Lääne vahele ning üritame võtta mõlemast maailmast maksimumi. Nädala sees joome iga päev veini nagu kultuursed lääneeurooplased ja nädalavahetustel paneme viina nagu naabrid Idast.

 

Järjest rohkem kostub igal pool, et ei tohi, ei tohi, ei tohi alkoholi tarbida! Alkohol on kõige kurja alus! Kõigepealt, meeste psühholoogia on lihtne – mis on keelatud, on huvitav!!! Ja teiseks – alkohol iseenesest ei ole paha, liiga PALJU alkoholi on paha. Seega tuleks pigem tõstatada küsimus: miks saab klaasist veinist pudel viina? Paljud täiskarsklased on seetõttu minu meelest natuke silmakirjalikud, sest nimetavad asju vale nimega. Selle asemel et kogu aeg rõhutada, kui paha on alkohol, peaksid nad ütlema, et asi on temas endas. Ma ei oska juua alkoholi, sest kui joon, lähen lolliks ja teen teistele haiget. Muidu tundub nagu sama jutt, et ma ei saa kuskile avalikule üritusele minna, sest alati lõpetan mõne võõra naisega voodis ja sellest tuleb mul oma naisega alati ilge jama. Ja siis tembeldad naised ohtlikeks ja pahadeks. Tegelikult oled ju ikka sina ise see, kes ei suuda oma vööd kinni hoida.  

 

______________________________________________________________________________________________________

 

Aga enamikul juhtudel nende meeste puhul jõi ka pudel kogu aeg nendest, mitte nemad pudelist.

 

______________________________________________________________________________________________________

 

Endine alkohoolik Andrus Vaarik, kes on nüüd täiskarsklane, ütles ühes saates hästi: kui tema elust kadus alkohol, kadusid ära ka suured rõõmuhetked, aga samas ka suured kurvastushetked. Elu muutus tasakaalukamaks. Aga ma kujutan ette ka selle mehe koguseid ja tuure.

 

Meie isadel ja vanaisadel ei olnudki muud valikut kui juua viina, sest see oli ainuke vedelik, mis lõõgastuda aitas. Ei olnud siis meetrite pikkuseid veinilette ega 40 sorti käsitööõlut. Muu alkohol, mis peale viina pudelisse pandi, oli nii õudne, et sellega ei puhastatud isegi saapaid.

 

Ma saan aru, et paljud selle põlvkonna mehed ei saagi praegu muudmoodi kui nulltolerantsis, sest teavad, et kui uuesti esimene lonks tuleb, võivad nad järgmisel hetkel olla surnukuuris või lihtsama variandi puhul Wismaris voolikute küljes. Aga enamikul juhtudel nende meeste puhul jõi ka pudel kogu aeg nendest, mitte nemad pudelist. Need asjad ei pea aga enam nii olema.

 

Mul on väga palju sõpru-tuttavaid, kes pärast kahte klaasi veini on palju toredamad, huvitavamad ja lõbusamad inimesed kui ilma veinita. Mulle avaldab muljet mees, kes küsimuse peale: „Mis sa arvad, kust see vein tuleb?”, ei vasta, et pakist, vaid peale maitsmist ütleb: „Värvi ja lõhna järgi on raske öelda, aga maitse järgi tundub olevat prantslane.” Mind hirmutab mees, kes ütleb: „Ei ,ma ei proovi, ma lubasin endale, et ma nüüd kuus kuud tilkagi ei võta. Siis vaatan, mis edasi saab.” Ja samas tunned, kuidas mehel jalad laua all närvilisusest värisevad.

 

Fotod: Kalle Veesaar

 

Peab aru saama, et paljude meeste jaoks on alkohol ennekõike ravim, legaalne antidepressant, mis kergematel juhtudel aitab mõnel mehel igal õhtul viie minutiga tööelult pereelule ümber lülituda ja rahulikult oma naise ja kolme lapsega hakkama saada. Raskematel juhtudel aga igal õhtul lihtsalt unustada, kui halb ta elu tegelikult on. See tähendab, et alkoholist on saanud ravim haigusest lahti saamiseks. Ja haiguseks on sitt reaalsus.

 

Ja siis tegeletakse kõikjal pidevalt haiguse tagajärgede likvideerimisega ja ravimi üle vaidlemisega – kas ja mis kell seda peaks kätte saama ja kui palju see maksab. Mis vahet sellel on – tegelikult peaks tegelema ravimiga ja haiguse põhjustajaga: ühiskonna, elukeskkonna ja inimestega, panna sinna oma energia. Kogu see olemine ja elamine on Eestis nagunii nii kinnine ja morn. Isegi need hipid, kes ütlevad, et alkohol on paha, lähevad hiljem nurga taha ja tõmbavad ennast droogidest pilve. Ka nemad tahavad reaalsusest minema pääseda. Kõik on ühtemoodi haiged.

 

Halenaljakas on see, et Eesti meest päästa, peame meie, mehed saama oma muredest rääkima. Aga ega Eesti mees midagi enne ei räägi, kui on natuke napsu võtnud. Võib-olla pole mehele antud piisavalt teadmisi ja muid vahendeid argipingetest vabaks saamiseks.

Kokkuvõtteks, ärme kiirusta kõiki paika panema, kui meil pole neile anda teisi lahendusi. Oleme lihtsalt üksteise jaoks olemas, küll siis hakkavad ka suuremad muutused toimuma. Küll näete, siis kaob ka Eesti mehe enesehävituslik käitumine.

 

Jesper